Termin anaeroobne treening ei pruugi paljudele tuttav olla. Seda tüüpi harjutusi tehakse aga sageli vormis keha saamiseks, näiteks hüppamine, jooksmine ja raskuste tõstmine. Anaeroobne treening on vastupidine aeroobsele treeningule ehk kardiotreeningule.
Mis on anaeroobne treening?
Anaeroobne treening on väga kõrge intensiivsusega treening, mille käigus rakendate kogu oma energia lühikese aja jooksul. Termin anaeroobne ise tähendab hapniku puudumist. Selline treenimisviis ei võimalda südamesüsteemil piisavalt aega hapniku lihastesse tarnimiseks. Anaeroobset treeningut tehakse tavaliselt vastupidavuse ja lihasjõu suurendamiseks. Tavaliselt, kui treenime madala kuni mõõduka intensiivsusega, kasutab keha energia tootmiseks hapnikku. Samal ajal saab anaeroobset treeningut tehes energiat kehas leiduvast glükoosist. Anaeroobse treeningu näited on järgmised:
- Jõutõstmine
- Hüppenöör
- sprint
- Kõrge intensiivsusega intervalltreening (HIIT)
- Jalgratas
Kõik ülaltoodud harjutused klassifitseeritakse anaeroobseks treeninguks, kui neid sooritatakse väga suure intensiivsusega. Vahepeal, kui mitte, võivad sellised harjutused nagu jalgrattasõit ja hüppenööriga hüppamine kuuluda aeroobsete treeningute ehk kardiotreeningu kategooriasse.
Aeroobse treeningu eelised ja riskid
Nagu ka teiste treeningtüüpide puhul, on ka anaeroobse treeninguga kaasnevad eelised ja riskid. Siin on selgitus.
1. Anaeroobse treeningu eelised
Mõned eelised, mida saate regulaarselt anaeroobse treeningu tegemisel, on järgmised:
- Ehitage lihaseid
- Kaalu kaotama
- Säilitada lihasmassi
- Tugevdada luid
- Põletada rasva
- Suurendage vastupidavust erinevate tegevuste tegemiseks
2. Anaeroobse treeningu oht
Anaeroobne treening on väga kõrge intensiivsusega treening, mistõttu ei soovitata seda tavaliselt inimestele, kes pole harjunud trenni tegema. Kui olete regulaarse treeninguga algaja, tehke harjutusi madala kuni mõõduka intensiivsusega, kuni teie vastupidavus ja lihasjõud järk-järgult paranevad. Harjutuste näideteks on 5-minutiline kõndimine ühe harjutusega ja selle korrapärane tegemine, kuni olete piisavalt tugev, et teha seda 30 minutit ilma peatumata. Pärast seda lülitage üle kõrge intensiivsusega või isegi väga kõrge intensiivsusega treeningule, näiteks anaeroobsele treeningule.
Seda tuleb arvestada, sest suure intensiivsusega treeningul on tavaliselt suurem vigastuste oht. [[Seotud artikkel]]
Erinevus aeroobse ja anaeroobse treeningu vahel
Põhiline erinevus aeroobse ja anaeroobse treeningu vahel on energiaallikas. Siin on selgitus.
• Aeroobne treening
Aeroobsete harjutuste tegemisel keha poolt toodetav energia pärineb sissetulevast hapnikuvarust, seega pole energiat muudest allikatest enam vaja. Kui teete aeroobset treeningut, hingate kiiremini ja sügavamalt. See suurendab hapniku taset veres ja süda lööb kiiremini, suurendades ka verevoolu lihastesse. Seega olete füüsilise tegevuse jaoks tugev. Aeroobse treeningu puhul võtab hapnikust lihastesse energia tarnimine aega, seega võib see protsess toimuda, kui teete kerge või mõõduka intensiivsusega treeningut.
• Anaeroobne treening
Suure intensiivsusega anaeroobse treeningu puhul ei jää kehal piisavalt aega hapniku energiaks töötlemiseks. Seetõttu hakkab keha kasutama glükoosivarusid, et lihased saaksid treeningu ajal tööd jätkata. Kui eristatakse treeningu tüübist, võib aeroobset treeningut näha 30-60-minutise sörkimise ajal, anaeroobsel aga 15-20-minutisel sprintimisel. Kuna intensiivsus on suurem, on anaeroobse treeningu kestus lühem kui aeroobse treeningu puhul. Treeninguid, nii aeroobset kui ka anaeroobset, tuleb teha regulaarselt. Sellegipoolest, kui teil on anamneesis teatud kroonilisi haigusi, peate ikkagi oma arstiga arutama, milline treening on kõige ohutum ja sobib teie keha seisundile. sa saad ka
küsi otse arstilt SehatQ pere terviserakenduses. Laadige kohe alla aadressilt
App Store ja Google Play.
