Dissotsiatiivne amneesia on dissotsiatiivse häire tüüp, mis hõlmab suutmatust meeles pidada olulist isiklikku teavet, mida enamik inimesi harva unustab. Dissotsiatiivsed häired on vaimuhaigused, mis hõlmavad mälu, teadlikkuse, identiteedi ja/või taju häireid. Kui üks või kaks neist funktsioonidest on häiritud, põhjustab see sümptomeid. Need sümptomid võivad häirida inimese igapäevast tegevust, sealhulgas sotsiaalset tegevust, tööd ja suhteid. Dissotsiatiivne amneesia võib tekkida siis, kui inimesed blokeerivad teatud teabe, tavaliselt trauma või stressiga seotud sündmused. See ei võimalda tal olulist isiklikku teavet meelde jätta. See seisund erineb tavalisest unustamise juhtumist. Näiteks unustate võtmed käest panna või ei mäleta kellegi nime, kellega olete kohtunud vaid korra või kaks. Dissotsiatiivne amneesia ei ole sama, mis tavaline amneesia vorm, millega kaasneb teabe kadu mälust, tavaliselt haiguse või ajukahjustuse tagajärjel. Dissotsiatiivse amneesia korral on mälestused alles, kuid need on väga sügavale inimese meeltesse salvestunud ja neid ei saa meenutada. Mälu võib aga taastuda iseenesest või pärast seda, kui selle käivitab miski inimese ümber.
Dissotsiatiivse amneesia põhjused
See amneesia on seotud äärmise stressiga, mis võib olla traumaatilise sündmuse tagajärg. Näiteks sõda, seksuaalne ahistamine, õnnetused või looduskatastroofid, mida olete omal nahal näinud või kogenud. Samuti on dissotsiatiivsete häirete, sealhulgas dissotsiatiivse amneesia tekkes võimalikud geneetilised tegurid, kuna nende häiretega inimestel on mõnikord selle seisundiga lähisugulased.
Dissotsiatiivse amneesia sümptomid
Selle haiguse peamine sümptom on äkiline suutmatus meeles pidada minevikusündmusi või isiklikku teavet. Patsiendid näevad tavaliselt segaduses välja ja kogevad depressiooni või ärevust.
Dissotsiatiivse amneesia diagnoosimine
Kui ilmnevad dissotsiatiivse amneesia sümptomid, peab arst seda hindama, võttes kogu haigusloo ja füüsilise läbivaatuse. Kuigi amneesia diagnoosimiseks pole spetsiifilist testi, saavad arstid teha mitmeid teste, näiteks:
elektroentsefalogrammid (EEG),
neuropildistamine või vereanalüüsid. Need testid aitavad välistada neuroloogiliste haiguste või muude haiguste ja ravimite kõrvaltoimete tekkimise võimaluse dissotsiatiivse amneesia sümptomite põhjusena. Teatud seisundid, nagu ajuhaigused, peavigastus, uimasti- või alkoholimürgitus ja unepuudus, võivad põhjustada dissotsiatiivsetele häiretele sarnaseid sümptomeid, sealhulgas amneesiat. Kui kehalist haigust ei leita, suunatakse patsient psühhiaatri või psühholoogi juurde, kellel on eriväljaõpe psüühikahäirete diagnoosimiseks ja raviks. Nad kasutavad intervjuusid ja hindamisvahendeid, mis on spetsiaalselt loodud selleks, et hinnata, kas inimesel on dissotsiatiivne häire või mitte.
Dissotsiatiivne amneesia ravi
- Psühhoteraapia. See teraapia kasutab psühholoogilisi tehnikaid, mis on loodud konfliktidevahelise suhtlemise soodustamiseks ja probleemidest arusaamise suurendamiseks.
- Kognitiivne teraapia. Teraapia keskendub düsfunktsionaalsete mõtlemismustrite ning sellest tulenevate tunnete ja käitumise muutmisele.
- Pereteraapia. Seda tüüpi teraapia võib aidata haige perel õpetada häiret ja selle põhjuseid ning aidata perel teadvustada haiguse kordumise sümptomeid.
- Loovteraapia (muusika või kunst). See teraapia võimaldab patsientidel väljendada oma mõtteid ja tundeid turvalisel ja loomingulisel viisil.
